See aasta on olnud raske. Ja samas ideederohke. Need kaks asja ei välista teineteist, vaid käisid sel aastal käsikäes. Loomeaasta oli katkendlik, kohati frustreeriv ja sageli tuli looming ära mahutada sinna, kuhu parasjagu ruumi jäi. Mitte ideaalsetesse tingimustesse, vaid vahele – töö kõrvale, väsimuse otsa, vaiksete õhtute sisse. See on üks aus kokkuvõte ühest katkendlikust aastast!
Kõige eredamalt jääb sellest aastast meelde aga Kaja jõululaat. Avalik eksponeerimine on alati natuke paljastav, aga samas vajalik. Jõululaadal müüsin ühe teoste komplekti – ja see tunne, et keegi otsustab minu loomingu päriselt endaga kaasa võtta, ei muutu ajaga väiksemaks. Hiljem, juba pärast laata, leidis uue omaniku veel üks teos. Lisaks liikusid teele ka kaks jõululoosis olnud teost. Need hetked tuletasid meelde, et kunst ei pea alati olema tehing, vaid võib olla ka jagamine, juhus ja soe üllatus kellegi jaoks, keda sa võib-olla ei kohtagi.
Teoste komplekt, mis läks müügiks Kaja Jõululaadal.
Teos “Disko”, mis sai endale uue omaniku läbi Yaga platvormi.
Suurte, selgelt piiritletud projektide asemel jätkus sel aastal pigem vaikselt kulgev töö. Jätkasin Pärnu Haigla lastele värvimiseks mõeldud piltide loomist – pikemat ja tasast projekti, mis ei too kiiret nähtavust, kuid mille tähendus on minu jaoks sügav. Mõte sellest, et need pildid jõuavad lasteni, kes neid värvides oma maailma hetkeks teistsuguseks muudavad, on olnud üks väheseid asju, mis andis loomeprotsessile selge mõtte ka siis, kui endal oli raske.
Maalisin sel aastal vähem. See ei olnud teadlik valik, vaid pigem paratamatus. Kui maalida, siis aeglaselt ja harva. Motiivid jäid lihtsaks: natüürmordid, puu- ja juurviljad, tervislikkus, argised vormid. Midagi, mis ei nõua suurt kontseptsiooni, vaid kohalolu. Mingis mõttes olid need tööd vastukaaluks kõigele muule – rahulikud, maandavad ja ilma liigse ambitsioonita.
Oma osa oli ka väsimusel
See aasta tõi endaga kaasa ka väsimuse. Sellise, mida ei saa ühe puhkepäevaga ära lahendada. Oli hetki, kus looming ei tahtnud liikuda, ja hetki, kus tahtmine oli olemas, aga energiat mitte. Just siis sai eriti selgeks, et looming ei sünni vaakumis. See sünnib elu sees – koos töö, kohustuste, kahtluste ja katkestustega. Ja vahel ongi suurim töö lubada endal aeglasem olla, ilma et tunneks süüd.
Uusi tehnikaid ma ei õppinud, aga õppisin midagi muud: kannatlikkust iseenda suhtes. Inspiratsioon tuli endiselt igapäevaelust, oma mõtetest ja tunnetest, väikestest tähelepanekutest, mida ei saa ette planeerida. Tegutsesin üksi, ilma koostööta, mis andis vabaduse, aga ka täieliku vastutuse – nii tulemuse kui ka seisakute eest.
Aastale tagasi vaadates tunnen tänulikkust. Mitte ainult müüdud teoste või nähtavate hetkede pärast, vaid ka nende vaiksete perioodide eest, mis õpetasid midagi olulist. Ja koos tänulikkusega on minus ootuse tunne uue aasta suhtes. Mitte lärmakas lootus, vaid vaikne valmisolek – vaadata, kuhu looming järgmisena liigub, ja anda endale ruumi sinna kaasa minna.
2025 ei olnud lihtne aasta. Aga see oli aus. Ja võib-olla just seetõttu ka vajalik. Selline oli aus kokkuvõte ühest katkendlikust aastast