Kui kunstnik maali valmis saab, on üsna loomulik mõelda, et järgmine samm on sellele ostja leidmine. Teos pannakse üles e-poodi, sotsiaalmeediasse või näitusele ning jäädakse lootma, et keegi näeb selles midagi, mida tahaks oma koju tuua. Aga mis juhtub müümata maalidega, kui neile ostjat ei leia? Mis saab maalist, mida keegi ei osta?

Tegelikult ei ole müümata jäänud maal kunstniku jaoks midagi ebatavalist. Kõik teosed ei leia uut omanikku kohe ning mõni võib jääda müüki üsna pikaks ajaks. See ei tähenda automaatselt, et maal oleks halb, ebaõnnestunud või kellelegi mitte meeldiv. Kunsti puhul ei ole müük päris nii lihtne, et hea teos müüakse kiiresti ja kehv teos jääb alles.

Mõtle näiteks sellele, kui palju peab korraga kokku langema. Inimene peab teost üldse märkama, talle peab meeldima selle stiil või värvilahendus, töö peab sobima tema koju või kollektsiooni ning hind peab olema selline, millega ta parasjagu arvestab. Võib juhtuda, et kõik need tingimused ei lange lihtsalt samal ajal kokku. Seega võib mõni maal olla täiesti korralik töö, kuid lihtsalt oodata oma ostjat.

Endalgi on mul olnud teoseid, mis on jäänud pikemaks ajaks müüki. Mõni neist on praegugi müügis, samas kui mõni teine on leidnud ostja alles aastaid pärast seda, kui selle müüki panin. Kõige pikemalt on üks minu teos ostjat oodanud lausa kolm aastat. Ja huvitaval kombel ei leidnud see lõpuks ostjatki e-poest või sotsiaalmeedia kaudu, vaid hoopis laadalt. See on päris hea näide sellest, kui vähe saab kunstnik tegelikult ette teada, millal ja kus õige inimene oma teose leiab.

Miks müümata maal ei tähenda ebaõnnestunud teost

Kunstniku jaoks võib müümata töö olla alguses muidugi pettumus. Eriti siis, kui selle loomisega on palju vaeva nähtud ja kunstnik ise usub sellesse. Kui töö on juba mõnda aega müügis olnud, võib tekkida küsimus: äkki ei meeldi see kellelegi? Äkki oli idee halb? Äkki on teose hind vale?

Vahel on vastus mõnele neist küsimustest tõesti jah. Kunstnik võib aja jooksul mõista, et teos ei ole päris selline, nagu ta alguses ette kujutas. Aga sama sageli ei ole probleem üldse teoses endas.

Kunsti ostmine on väga isiklik otsus. Inimene võib vaadata maali, tunnistada, et see on hästi tehtud, ja ikkagi mitte seda osta. Võib-olla ei ole tal praegu sobivat kohta. Võib-olla otsib ta teistsuguseid värve. Võib-olla ei ole ta üldse midagi ostmas. Või lihtsalt ei tekkinud seda tunnet, mille pärast oleks tahtnud rahakoti välja võtta.

Ja siin ongi erinevus näiteks tavapärase tarbekaubaga. Kui poest ostetud tool ei müü, võib üsna lihtsalt järeldada, et selle hind, disain või omadused ei olnud ostjale sobivad. Kunsti puhul on mängus palju rohkem isiklikku maitset ja emotsiooni.

Mõni maal võib seista müügis kuid ja leida lõpuks inimese, kes vaatab seda ning mõtleb kohe: “See on minu oma.” Seni võib kunstnik teost uuesti pildistada, seda teises keskkonnas näidata, mõnele näitusele viia või lihtsalt edasi müügis hoida. Mõnikord aitab isegi uus foto või teistsugune esitlus inimesel teost hoopis teise pilguga näha. Maal ise ei pruugi muutuda, aga selle ümber olev kontekst võib küll.

Samuti võib aja jooksul muutuda kunstniku enda suhtumine töösse. Vahetult pärast maali lõpetamist võib kunstnik näha eelkõige seda, mis tema arvates ebaõnnestus. Mõne kuu või aasta pärast võib ta aga vaadata sama teost ja märgata hoopis midagi muud. See ongi üks põhjuseid, miks kõiki töid ei tasu kohe lõplikult ära hinnata.

Müümata maal võib olla ka lihtsalt üks etapp kunstniku arengus. Iga töö ei pea olema hitt. Mõni teos õpetab värvide kohta, mõni kompositsiooni kohta ja mõni annab kunstnikule väga selgelt teada, millist suunda ta enam edasi minna ei taha. Ka see on väärtuslik kogemus. Nagu kirjanik ei avalda iga kirjutatud lehekülge ja muusik ei esita publikule iga lugu, ei pea ka iga maal tingimata kellegi elutuppa jõudma.

Mõni maal jääbki kunstniku juurde

Kõige huvitavam on aga see, et müümata maali saatus võib olla hoopis teistsugune, kui esialgu arvata võiks. See ei pruugi jääda lihtsalt “müümata maaliks”, vaid selle roll võib aja jooksul muutuda.Kunstnik võib otsustada, et teos ei lähegi enam müüki. Võib-olla on see seotud mõne olulise perioodiga või meenutab aega, mil kunstniku looming hakkas uues suunas liikuma. Võib-olla meeldib töö kunstnikule endale lihtsalt liiga palju, et sellest loobuda.

Ka mina olen mõne töö puhul sellises olukorras olnud. Olen alguses mõelnud, et tahaksin seda müüa, kuid hiljem ümber otsustanud, sest sain aru, et see sobiks tegelikult mulle endale paremini. See võibki olla müümata jäänud teose üks võimalikest lõppudest. Maal, mida alguses loodeti müüa, võib lõpuks jõuda hoopis kunstniku enda seinale.

Samas ei ole mul praegu ühtegi sellist teost, mille puhul mõtleksin, et isegi ostja olemasolul ma seda kindlasti ei müüks. Praegu vaatan müümata teoseid pigem kui loomulikku osa kunstnikuks olemisest – mõned leiavad ostja kiiresti, teised vajavad rohkem aega. Mõne teose puhul võib selle väärtus kunstniku jaoks aja jooksul isegi suureneda, kuigi rahalist väärtust ei ole võimalik samamoodi mõõta. See võib olla esimene töö uues tehnikas, üks esimesi katsetusi mingi stiiliga või lihtsalt maal, millega on seotud väga konkreetne mälestus.

Mis juhtub müümata maalidega, võib seega olla väga erinev. Mõni leiab ostja palju hiljem, mõni maalitakse ümber või kasutatakse uue idee lähtekohana, mõni teos võib jääda kunstniku enda kollektsiooni, jõuda näitusele või hoopis mõnda Eesti muuseumikogusse, kus selle tähendus võib aja jooksul veel muutuda.

Ja tegelikult on selles midagi üsna loomulikku. Kunstniku looming ei ole konveier, kus iga valminud ese peab tingimata kohe järgmise inimeseni jõudma. Mõned teosed sünnivad selleks, et neid näeksid teised. Mõned sünnivad selleks, et kunstnik ise midagi õppida saaks. Mõni lihtsalt ootab õiget aega. Võib-olla tasubki müümata jäänud maali vaadata veidi teise pilguga. See ei ole tingimata töö, mida keegi ei tahtnud. See võib olla töö, mida õige inimene ei ole veel leidnud.

Ja kui ta seda inimest kunagi ei leia, ei tähenda seegi, et maalil polnud mõtet sündida. Kunstniku jaoks võib selle loomise protsess, sellest saadud kogemus või isegi üksainus õppetund olla juba piisav põhjus, miks see teos olemas on.

Lõppude lõpuks ei saa iga maali saatust ette ära otsustada. Mõni töö lahkub ateljeest paari päevaga, mõni alles aastate pärast. Mõni jääbki sinna. Ja mõnikord on just need teosed, mida alguses keegi ei ostnud, kunstniku enda jaoks hiljem kõige tähenduslikumad. Kui ka sinul on kodus mõni kunstiteos, mis sind kunagi kõnetas, tasub vahel mõelda sellele, miks just see töö sulle silma jäi.