Hei, siin Angelina! Olen Tartu Ülikooli Pärnu kolledži ettevõtluse ja projektijuhtimise üliõpilane, kes on korraga hobikunstnik, lihtsalt üks rõõmurull ning kasvatab marakratist kassipoissi. Ma kasvasin üles Pärnumaal, Tori valda kuuluvas Selja külas (25 km Pärnust), kus möödus kogu mu lapsepõlv mängides koos õe ja vendadega väljas või toas, külastades vanavanemaid ning veetes ka suure ajast lasteaias.

Mu suurimaks hobiks on alati olnud kunst ja kõik selle alla kuuluv. See tähendab, et mulle meeldib tohutult joonistada ja maalida – pliiatsitega, erinevate värvidega (guaššid, akrüülid, vesivärvid). Minu jaoks on kunst miski, mis aitab olla minaise. Peale kunsti armastan veel lugeda, uurida ajalugu ning veeta aega koos oma lähedastega.

See kuidas ma kunstini üldse jõudsin jääb juba aastatesse, millest on möödas rohkem kui 20 aastat. Hakkasin pliiatseid ja pabereid nõudma umbes aastaselt, et joonistada. Muidugi nagu lapsele kohane said enamus raamatud endale uued kujundused, sest vanad muutusid igavaks (loe: raamatusse sai juurde joonistatud hulganisti karusid). Olen kuulnud vanematelt ka jutte sellest, kuidas ma tihti ära väsides pliiatsi teise kätte võtsin ja edasi tegutsesin, ilma, et oleks mingit erinevust olnud. Siinjuures tuleb mainida, et ma olen paremakäeline.

Võib öelda, et olen kunstiga tegelenud 24 aastat, kuid päris süvenenult alates teisest klassist.

Nagu ma ennem ütlesin, siis ma olen kunsti õppinud või sellega tegelenud juba pikalt, ent samal aastal kui läksin teise klassi, asusin õppima ka kunsti. Hakkasin kunsti õppima endises Pärnu Kunstide majas, kus leidus lisaks kunstiringidele ka teisi huviringi. Minu õpetajaks oli järgnevad 11 aastat Silvia Nõukas, kelle käe all läksid mu tööd laia maailma konkurssidele. Kõik need aastad, kui ma õppisin oli see kunstistuudio mu jaoks teine kodu, sest peale koolipäeva oli alati hea seal ennast uue energiaga laadida.

Antud õpetaja andis mulle teha palju erinevaid ülesandeid, alates klaasi peale joonistamisest lõpetades arhitektuuriliste joonistustega.