Kunstniku elu nähakse sageli kuidagi filmilikuna. Vaikne ateljee, kohvitass aknalaual, pintslid laiali ja inspiratsioon, mis lihtsalt ühel hetkel kohale ilmub. Sotsiaalmeedia ei aita sellele kuvandile samuti eriti kaasa – näha on esteetilised tööprotsessid, ilus valgus, pooleliolevad maalid ja hetked, mis mõjuvad peaaegu meditatiivselt.

Kõrvalt võib jääda mulje, et kunstniku elu on kogu aeg loominguline, rahulik ja vaba. Justkui koosneks päev ainult maalimisest, ideede genereerimisest ja ilusate asjade loomisest. Tegelikkus on aga palju mitmekesisem. Kunstniku töö ei tähenda ainult maalimist või joonistamist, vaid ka järjepidevat harjutamist, probleemide lahendamist, suhtlust klientidega, sisuloomet, pakkimist, turundust ja pidevat arengut. Vahel tähendab see ka pikki päevi, kus ükski idee ei tööta nii, nagu peas ette kujutasid.

Mõnes mõttes meenutab kunstniku elu tippsporti – inimesed näevad lõpptulemust, kuid mitte tuhandeid tunde harjutamist selle taga. Valmis teos võib tunduda lihtne ja loomulik, kuid kunstnikule võib selle taga olla kümme erinevat versiooni, katkised ideed ja mitu päeva tunnet, et mitte miski ei tööta.

Ja võib-olla just see nähtamatu osa ongi see, mida inimesed kõige vähem mõistavad.

“Kunstnikud lihtsalt ootavad inspiratsiooni”

Üks kõige levinumaid müüte kunstniku elu kohta on see, et looming sünnib ainult inspiratsiooni pealt. Justkui istuks kunstnik ja ootaks hetke, mil “õige tunne” kohale jõuab ning siis sünnib automaatselt midagi head.

Päris elu on tavaliselt palju praktilisem. Inspiratsioon võib küll aidata alustada, kuid enamasti viib töö lõpuni hoopis järjepidevus. Looming meenutab tegelikult rohkem treeningut kui maagilist sähvatust.

See on natuke nagu sportlasel treeningule minek. Ka neil ei ole iga päev motivatsiooni, kuid tulemused sünnivad just järjepidevusest. Kunstnikuga on väga sarnane – mida rohkem lood, katsetad ja töötad, seda rohkem tekib ka ideid.

Paljud kõige tugevamad tööd ei sünni hetkelisest inspiratsioonist, vaid hoopis protsessi käigus. Alguses võib idee tunduda täiesti keskpärane, aga töö areneb samm-sammult millekski palju paremaks.

Pooleliolev töö võib tunduda täielik katastroof

Sellest räägitakse harva, aga väga paljud tööd näevad mingis etapis lihtsalt halvad välja. Mitte “võiks parem olla”, vaid päriselt halvad.

Nii mõnegi maali puhul vaatab kunstnik oma tööd ja mõtleb täiesti siiralt:

“Miks ma seda üldse teen?”

See on umbes nagu pusle kokkupanek – kui pooled tükid on puudu, ei näe keegi veel lõpptulemust. Kunstnik peab samal ajal usaldama, et töö hakkab lõpuks toimima.

Vaatajale tundub valmis maal sageli väga loomulik, aga tegelikult võib selle taga olla kümneid muudatusi. Värve vahetatakse, kihte maalitakse üle, detaile eemaldatakse ja lisatakse uuesti.

Mõnikord võib kunstnik maalida ühe detaili üle viis või kuus korda, enne kui see lõpuks õige tundub. Vaataja ei pruugi seda kunagi märgata, kuid kunstniku jaoks võib just see väike detail muuta kogu töö tasakaalu. Vahel tuleb isegi kogu töö uuesti alustada.

Ka professionaalid kahtlevad endas

Mõnikord arvatakse, et ainult algajad tunnevad ebakindlust. Tegelikult kahtlevad ka kogenud kunstnikud oma töödes pidevalt. Vahe on lihtsalt selles, et kogemusega õpid edasi töötama ka siis, kui midagi kuklas ütleb, et see ei tule välja.

See on üsna sarnane kirjutamise või muusika loomisega – ka professionaalidel ei sünni iga idee kohe ideaalsena. Lihtsalt kogemus aitab aru saada, et halb vahepealne etapp ei tähenda veel halba lõpptulemust.

Kunstniku töö ei ole ainult maalimine

Võib tunduda, et kunstniku päev möödub ainult lõuendi ees. Tegelikult moodustab maalimine vaid ühe osa kogu tööst. On veel mitmeid erinevaid tegevusi, millele kunstniku aeg võib kuluda. Mis nendeks on?

Need võivad olla järgmised tegevused:

• teoste pildistamine;
• videote filmimine;
• klientidega suhtlemine;
• pakkimine;
• postitamine;
• sotsiaalmeedia;
• e-poe haldamine.

Mõnes mõttes on tänapäeva kunstnik korraga nii looja kui ka väikeettevõtja.

Eriti internetiajastul ei piisa enam ainult heast loomingust. Kunstnik peab oskama oma töid esitleda, neid nähtavaks teha ja inimestega suhelda. See tähendab, et loominguline töö vaheldub pidevalt tehniliste ja praktiliste ülesannetega.

Vahel võib terve päev minna sellele, et pildistada valmis töid või kirjutada e-poe kirjeldusi, ilma et pintsel kordagi kätte jõuaks.

Mõnikord kulub ühe postituse peale rohkem aega kui maalimisele

See kõlab naljakalt, aga see, mis ma just enne kirjutasin, on täiesti tõsi. Vahel võib ühe video filmimine, monteerimine ja üles laadimine võtta rohkem aega kui mõne väiksema teose valmis tegemine.

Seda osa inimesed tavaliselt ei näe. Nad näevad valmis pilti Instagramis, Facebookis või Pinterestis, aga mitte tunde arvuti taga. Ja ausalt öeldes võib see vahel olla isegi üllatavalt väsitav. Loominguline energia ei lähe ainult maalimisele, vaid ka sellele, kuidas oma töid maailmale näidata.

See on natuke nagu restoraniga – inimesed näevad ilusat serveeritud toitu, kuid mitte kogu tööd köögis.

Kunstnik ei saa ennast lihtsalt “välja lülitada”

Loomingulise töö juures on keeruline ka see, et mõtted ei jää ainult tööaja sisse.

Kui sinu töö põhineb loomingul, liiguvad ideed sageli kaasa ka pärast tööpäeva lõppu. Need tulevad poes, autos, enne magamaminekut või keset ööd. Vahel on see väga inspireeriv. Teinekord tähendab see aga seda, et aju ei puhka kunagi päriselt välja.

Mõni inimene suudab tööpäeva lõpus arvuti sulgeda ja mõtted mujale viia. Loomingulise töö puhul ei käi see alati nii lihtsalt.

“Kunstniku elu on täielik vabadus”

See kõlab ilusalt ja ausalt öeldes mingis mõttes see ongi tõsi. Väga vähesed asjad on paremad kui tunne, et saad luua midagi täiesti oma. Aga selle kõrval on ka teine pool, millest räägitakse palju vähem.

Kunstniku elu võib olla ebastabiilne. Mõni kuu läheb väga hästi, teine palju vaiksemalt. Mõnikord töötad nädalate kaupa millegi kallal, teadmata, kas keegi seda üldse näeb või tahab. See erineb tavapärasest tööst päris palju. Kui enamik inimesi saab iga kuu kindla palga, siis loomingulises valdkonnas võib kõik muutuda väga kiiresti.

Ja see nõuab üsna palju usaldust iseenda vastu.

Loominguline töö on emotsionaalselt teistsugune

Kui keegi kritiseerib sinu loodud asja, võib see tunduda palju isiklikum kui tavaline tööalane tagasiside.

See on umbes nagu näitaksid kellelegi oma päevikut ja ootaksid siis hinnangut. Kunst ei ole lihtsalt “toode”. Väga sageli on seal sees kunstniku aeg, mõtted, emotsioonid ja osa tema maailmast.

Seetõttu võivad ka positiivsed reaktsioonid tunduda väga erilised. Kui keegi ütleb, et sinu loodud töö tekitas temas mingi tunde või mälestuse, jääb see tihti väga kauaks meelde.

Samas ei tasu aga unustada, et iga päev ei saa olla ega pole loominguline ega inspireeriv. Mõnikord tuleb lihtsalt kohale ilmuda ja edasi töötada. Ja ausalt – see on vist üks kõige vähem nähtud osa kunstniku elust. Mitte motivatsioon ei loo järjepidevust, vaid järjepidevus aitab lõpuks tulemusi luua.

Sotsiaalmeedia näitab ainult ilusamat poolt

Instagramis tundub kunstniku elu sageli väga esteetiline. Ilus valgus, puhas laud, perfektne video ja valmis maal. Reaalsuses võib ateljee olla täielik segadus, värvi täis ja täis pooleliolevaid töid. Ja ausalt öeldes looming näebki sageli päriselus palju kaootilisem välja kui internetis.

Samas on ka loomingu puhul neid hetki, mida sotsiaalmeediasse väga postitada ei soovita. Sellepärast näebki väga harva sotsiaalmeedias ebaõnnestunud maale, loomingulisi pause, läbipõlemist, frustratsiooni ja ideid, mis lihtsalt ei tööta.

Ja see võib tekitada tunde, et kõik teised loovad kogu aeg midagi suurepärast. Sama juhtub tegelikult igas valdkonnas. Inimesed näitavad enamasti oma parimaid hetki, mitte kõige raskemaid.

Looming vajab vahel ka pausi

Vahel on kõige olulisem osa loomingust hoopis eemalolek. Jalutuskäik, vaikus või päev, kus sa teadlikult midagi ei loo.

Nagu lihased pärast trenni, vajab ka looming taastumist. Vahel sünnivad kõige paremad ideed just siis, kui lõpetad nende vägisi otsimise.

Kunstniku elu on palju rohkem tööd, kui kõrvalt paistab

Võib-olla kõige suurem valearusaam on see, et kunstniku töö on lihtsalt “hobiga tegelemine”. Tegelikult nõuab see tohutult aega, järjepidevust ja kannatlikkust. Mõni maal võib valmida nädalaga, aga selle taga võib olla kümme aastat õppimist.

Nagu muusik ei õpi instrumenti üleöö, ei teki ka kunstniku käekiri juhuslikult.

Vaataja näeb lõpptulemust. Kunstnik mäletab aga kõiki neid kihte selle all – katsetusi, parandusi, kahtlusi ja hetki, kus tundus, et töö ei saagi valmis. Ja võib-olla just see teebki kunsti eriliseks.

Võib-olla inimesed ei kujutagi kunstniku elu valesti ette pahatahtlikult, ent kui inimesed näevad ainult valmis maali seinal, aga mitte aga mitte seda, mitu korda kunstnik enne alustamist kahtles või kui palju aega kulus oma stiili leidmisele, siis võivadki tekkida erinevad arvamused.

Ent olles aus, siis võib-olla ongi see nähtamatu osa, mida inimesed ei näe loomingu puhul kõige olulisem.