Hiljuti küsis keegi minult üsna otse: kuidas sa ikka veel, peale mitmeid aastaid, leiad inspiratsiooni, et endiselt kunstiga tegeleda? See küsimus pani mind hetkeks mõtlema. Mitte sellepärast, et ma poleks sellele kunagi mõelnud, vaid sest ma pole seda ammu pidanud sõnadesse panema. Tavaliselt lihtsalt teen. Ma loon, sest see on minu viis olla olemas.

Minu jaoks ei ole motivatsioon midagi, mida saab teadlikult “üleval hoida”. Ta on pigem nagu sisemine laine – kord tugev ja kõrge, kord vaevu tajutav. Aga ta on alati olemas, kuskil sügaval. Ma ei pea seda otsima, vaid lihtsalt ära tundma, kui ta jälle liigub. See tunne ei tule kunagi väljastpoolt. Mitte mõne kiituse või müüdud tööga, vaid seestpoolt – sellest vajadusest, mis ütleb, et nüüd on vaja midagi öelda, ja sõnadest lihtsalt ei piisa.

Kui tunnen, et tahaks midagi väljendada, aga ei leia selleks õigeid sõnu, siis ma haarangi pintsli. Maalin selle tunde lahti, lasen värvidel ja kujudel rääkida minu eest. See hetk – kui sõnad ei toimi, aga kujund hakkab elama – ongi minu suurim motivatsioon. See on hetk, mil midagi mu sees loksub jälle paika.

Inspiratsioon võib tulla aga igalt poolt

Inspiratsioon võib muidugi tulla mõlemast – nii seest kui väljast. Vahel piisab ühest valgusvihust seinal või mõnest täiesti juhuslikust mõttest, mis jääb pikalt  kummitama. Aga see pole kunagi olnud midagi sellist, mida saaks “esile kutsuda” ehk ma ei otsi seda teadlikult. Mul ei ole kindlaid kohti, kuhu ma loomingulisust ammutama lähen, ega inimesi, kes mind alati looma panevad. Pigem tekivad ideed kõige ootamatumal ajal – vahel tööd tehes, vahel siis, kui üldse pole aega ega võimalust midagi teha. Ja just see vähene aeg ongi üks suurimaid väljakutseid.

Kiired perioodid tööl ja pidev tegutsemine võtavad tähelepanu ja ruumi. Kunst vajab aga oma aega. Kui ma tunnen, et peas on liiga palju müra, siis ei ürita ma selle vastu võidelda. Ma võtan pausi. Vahel päevadeks, vahel nädalateks. Ma ei usu, et looming sünnib surve all. See peab tulema tahtest, mitte kohustusest.

Aastate jooksul on mu motivatsioon küll muutunud – mitte kadunud, vaid lihtsalt saanud teise kuju. Kui ma alles alustasin, tundsin suurt elevust iga uue idee üle. Kõik tundus uus ja tähtis. Nüüd on loovus saanud loomulikuks osaks minu elust, nagu hingamine. Ma ei pea endale enam tõestama, et ma olen kunstnik. Ma lihtsalt olen. Ja kuigi motivatsiooni laine võib mõnikord madal või täiesti kadunud olla, tean, et see tuleb alati tagasi.

Tunnustus või müük ei pea olema alati eesmärk

Tunnustus või müügiedu on minu jaoks küll väga tore lisa, aga mitte peamine eesmärk. Kui mõni töö müüb, on see rõõmustav; kui ei müü, siis see ei vähenda selle väärtust minu jaoks. Pigem annab see vabaduse ehk võimaluse luua ilma ootusteta. Kui töö ebaõnnestub, siis muidugi on hetki, kus see teeb meele mustaks,  aga sama tihti annab see ka tõuke uuesti proovida, otsida teist suunda, avastada midagi uut.

Usun, et kestahes kunstnik saab jääda motiveerituks ka siis, kui keegi tema loomingut ei näe. See ongi ehk selle ameti kõige ausam osa – luua midagi lihtsalt seetõttu, et teisiti ei oska. Kunstniku motivatsioon ei ole alati leek, mis põleb alati eredalt. See võib mõnikord ka lihtsalt hõõguda ja see on täiesti piisav.

Loovus ei kao kuhugi

Aastate jooksul olen õppinud, et loovus ja muu elu ei pea alati omavahel võistlema. Kui töö ja argipäev võtavad oma, siis loovus lihtsalt ootab. Ta ei kao ära, ta lihtsalt jääb pausi peale, kuni ma jälle valmis olen. Nendel hetkedel, kui tundub, et inspiratsioon on kadunud, meenutan endale, et võib-olla polegi vaja kogu aeg luua.

Ma ei taha teistele kunstnikele nõu anda, kuidas nad peaksid oma motivatsiooni hoidma, sest igaühel on oma viis ja oma rütm. Mõni vajab väljakutset, mõni rutiini, mõni lihtsalt vaikust. Aga ma usun, et niiöelda “päris” kunst sünnib siis, kui motivatsioon tuleb järsku ehk teos ei sõltu ei rahast, tähtajast ega kellegi ootustest.

Ja võib-olla polegi oluline alati teada, kust motivatsioon tuleb. Mõnikord on ta peidus argipäevas, mõnikord elab ta värvide lõhnas või lihtsalt mõnes vaikses hetkes, mida ma endale luban. Peaasi, et ta tuleb tagasi – iga kord, kui ma jälle kunstiga tegelemiseks valmis olen.