Teose taust ja ajalooline kontekst

Bernt Notke „Surmatants“ on üks hiliskeskaegse Põhja-Euroopa kuulsamaid kunstiteoseid. Notke, kes oli tuntud oma suurepäraste teoste poolest, lõi „Surmatantsu“ Tallinna Niguliste kirikule. Tegemist ei olnud tema esimese sellise teemaga maaliga – juba 1463. aastal valmis tema töökojas Lübecki Maarja kirikule suur „Surmatants“, mis kahjuks hävis 1942. aastal.

Notke „Surmatants“ kujutab erinevaid ühiskonnakihte esindavaid tegelasi, kes tantsivad koos surmafiguuriga. See sümboliseerib surma võrdsustavat jõudu – ükskõik kui võimas või rikas inimene on, surm ei tee erandeid. Keskaegses Euroopas oli see teema väga aktuaalne, kuna katk ja muud epideemiad tabasid kõiki ühiskonnakihte võrdselt. Tallinnas asuv „Surmatants“ erineb mõnevõrra Lübecki omast, pakkudes ainulaadset pilti sügismaastikust ja üksikutest hoonetest taustal, erinevalt Lübecki linna panoraamist.

Teose analüüs /kirjeldus

„Surmatants“ on maalitud õlivärvidega lõuendile, mõõtmetega 160×750 cm. See on fragment algselt umbes 30 m pikkusest maalist, mis kujutab 13 figuuri.

Maal algab jutlustaja figuuriga vasakul kantslis, tema käed toetuvad kantsli servale. Kantsli kõrval istub torupilli mängiv surma kujutav skelettfiguur, kes juhatab tantsu. Esimene kuju tantsurongkäigus on puusärki kandev surmafiguur, kes juhib paavsti. Järgnevad skelettkujud juhivad keisrit, keisrinnat, kardinali ja kuningat. Viimase surma käe all paistab järgmise figuuri rüü äär.

Inimkujud on sirged ja väljendusrikkad, riietatud seisusekohastesse rõivastesse, samal ajal kui surmakujud on dünaamilised ja liikuvad. Taustal on sügismaastik kollaseks muutuvate puudega, kus tegutsevad väikesed talupojad ja koerad. Kõik kujud seisavad rohelisel muruvaibal, millel on üksikud taimed. Pildi allservas on looklev kirjarull alamsaksakeelse gooti kirjaga, mis algab punases raamis kantsli küljel. Tekstilindi surm pöördub kõigi inimeste poole ja järgneb kahekõned surma ja inimeste vahel.

Sümboolika

Notke „Surmatants“ on maal, mis kutsub vaatajat mõtlema elu ja surma üle. Teos kujutab erinevaid inimesi – kuningaid, paavste, talupoegi ja kerjuseid – kes esindavad erinevaid ühiskonnakihte. Need tegelased seisavad surmafiguuri kõrval, näidates keskaegse ühiskonna hierarhiat ja uskumusi.

Peamine sõnum, mida Notke tahab edasi anda, on see, et surm on kõigile võrdselt jõuline. Surm ei vali oma ohvreid rikkuse, võimu või staatuse järgi – ta tuleb kõigile. See idee oli keskaegses ühiskonnas väga oluline, kuna katk ja epideemiad mõjutasid nii rikkureid kui ka vaeseid, kõrgeid ja madalaid.

Maalis on ka sügavam mõtisklus elu ajutisuse ja moraali üle. „Surmatants“ kutsub vaatajat mõtlema oma elu ja tegude üle. See tuletab meelde, et ükskõik kui palju me kogume materiaalseid hüvesid, ei saa me surma eest põgeneda. See on meeldetuletus elada ausalt ja õiglaselt, väärtustades iga hetke ja olles teadlik oma surelikkusest.

Minu mõtted

Minu jaoks on „Surmatants“ rohkem kui lihtsalt kunstiteos. See on aken ajaloosse ja inimkonna kollektiivse teadvuse sügavustesse. Esmakordselt nägin seda teost noorena ajalooõpikust ja mäletan selgelt, kuidas see teos mind kõnetas. Need detailid ja sügav sõnum on nüüd, täiskasvanuna, veelgi rohkem mõistetavad.

„Surmatants“ inspireerib mõtlema elu ja surma, aja ja ajutisuse üle. Iga kord, kui seda teost vaatan, leian uusi detaile ja tähendusi, mis rikastavad minu arusaamist ajaloost ja inimloomusest. See tuletab meelde, et kunstil on võime ületada aja ja ruumi piire.