Facebook Youtube Pinterest Instagram
KUU KUNSTNIK | Tizian
Kuu kunstnik /

KUU KUNSTNIK | Tizian on uue blogisarja esimene osa. Uus sari toob teini kõik huvitavad kunstnikud, kelle ma välja valin või kelle te ise olete välja pakkunud. Artikkel annab ülevaate kunstniku elust, tegemistest sh loomingust, toob välja populaarsemad teosed ja veel palju muud. Titian oli 1500. aastate Veneetsia suurim maalikunstnik ning esimene, kelle klientuur ulatus ka väljapoole Itaaliat. Oma pika karjääri jooksul katsetas ta erinevaid maalimisstiile, mis peegeldavad hästi selle ajastu kunstiarengut. Elulugu Tiziano Vecellio, tuntud kui Titian või eesti keeles ka Tizian, oli üks olulisemaid Itaalia renessansiaja maalikunstnikke. Ta sündis arvatavasti umbes 1490. aastal Pieve di Cadore’s – väikeses linnas Dolomiitide jalamil, Alpide Veneetsia-poolses servas. Vecellio perekond oli seal elanud juba 14. sajandist saadik. Tema isa Gregorio oli sõjaväelane ning vanem vend Francesco tegutses samuti kunstnikuna. Umbes 10 aastaselt kolis Titian Veneetsiasse, mis oli sel ajal üks Euroopa jõukamaid ja rahvusvahelisemaid linnu. Tema kunstialane haridus algas mosaiigimeister Sebastiano Zuccato töökojas, millele järgnes õpiaeg Gentile Bellini ning hiljem Giovanni Bellini juures – viimase ateljee oli tol ajal linna tähtsaim. Suure osa oma varasest kunstilisest arengust võlgnes ta aga Giorgionle, kellega ta töötas koos ka näiteks Fondaco dei Tedeschi hoone välisseinte maalingutel. Titiani panus selles projektis pälvis kaasaegsete seas nii suurt tunnustust, et see olevat Giorgione’t isegi pahandanud. Pärast Giorgione surma ja Sebastiano del Piombo lahkumist Rooma alustas Titian iseseisvat karjääri, olles oma põlvkonnas peaaegu konkurentsitu. Titiani pikk elu lõppes 1576. aastal Veneetsias möllanud katku ajal. Ta maeti Santa Maria dei Frari kirikusse, kus on siiani näha kaks tema kuulsaimat teost. Titian oli edukas kõigis maalikunsti valdkondades. Ta lõi uusi kompositsioone ning temast sai rahvusvaheliselt tuntud portretist. Kreeka ja Rooma pärimusest inspireerituna lõi ta visuaalseid meistriteoseid, mis põhinevad antiikpoeetide legendidel. Isiklikku 1520. aastate alguses tõi Titian oma Veneetsia majja noore naise Cadore’ist, Cecilia. Neil sündis kaks poega – Pomponio (1524), kellest sai preester, ja Orazio (1525), kellest sai hiljem maalikunstnik ja Titiani peamine assistent. 1525. aastal abiellus Titian Ceciliaga, kui naine oli raskelt haige. Cecilia paranes ja neil sündis veel kaks tütart, Lavinia (sünd. 1529/30) ja teine, kes suri imikuna. Pärast Cecilia surma 1530. aastal ei abiellunud kunstnik enam kunagi. Suurkuju ja rajaja Teda peetakse Veneetsia maalikooli suurkujuks ja selle üheks rajajaks. Titian oli erakordselt mitmekülgne kunstnik – ta valdas meisterlikult nii portreede kui maastike, samuti mütoloogiliste ja religioossete stseenide kujutamist. Tema oskus värve kasutada avaldas suurt mõju mitte ainult renessansiaja kunstnikele, vaid ka paljudele hilisematele meistritele kogu Euroopas. Tema karjäär oli edukas juba algusest peale. Teda tellisid esialgu Veneetsia linn ja selle ümbruskond, hiljem Põhja-Itaalia vürstid ning lõpuks ka Habsburgide õukond ja paavstid. 1590. aastal nimetati teda “päikeseks väikeste tähtede seas”. Kuigi Titiani stiil muutus elu jooksul märgatavalt, jäi tema armastus värvide vastu püsima. Kui varasemates töödes domineerisid kirkad ja elavad toonid, siis hilisemates maalides paistavad silma vabam pintslitöö ja peenemad, vaoshoitumad värvilahendused. Need teevad tema loomingu jätkuvalt mõjuvaks, omanäoliseks ja ajas kestvaks. Panin siia kõrvale ühe video, mille leidsin Youtube platvormilt. Tegemist ei ole minu videoga vaid välismaisega. Annab kunstnikust lühidalt ja kiirelt ülevaate. Teoste stiil ja tunnusjooned Mütoloogilised teosed Titiani kuulsus levis kiiresti ja Alfonso I d’Este kutsus ta Ferrara lossi looma mütoloogiliste teemade sarja. Seal sündisid teosed nagu “Veenuse kummardamine”, “Androslased” ja eriti tähelepanuväärne “Bacchus ja Ariadne”. Viimane paistab silma oma rõõmsameelsuse ja humoorika antiikmaailma tõlgendusega: värvide soojus ja rikkus tasakaalustavad asümmeetrilist figuuride paigutust lopsaka maastikuga. Samal ajal maalis Titian osaliselt ümber ka Giovanni Bellini teose “Jumalate pidusöök”, et see paremini sarja sobiks. Titiani hilisemad mütoloogilised maalid kordavad varasemate teemade motiive, kuid pakuvad neile uusi nüansse. Näiteks “Venus and Cupid with an Organist” ning “Venus and the Lute Player” on variatsioonid tema kuulsast “Urbino Veenusest”. Nendes teostes on peidus sümboolika, kus muusika ja ilu nägemine sulanduvad omavahel. Aastatel 1554–1562 lõi Titian Philip II tellimusel mitmeid olulisi mütoloogilisi maale, sealhulgas “Danaë koos lapsehoidjaga” ja “Veenus ja Adonis”. Esimesena mainitud teos on tema kõige sensuaalsem teos, kus Jupiter langeb Danaë juurde kuldse vihmana. Teos paistab silma eelkõige värvi ja tehnika meisterlikkusega. “Veenus ja Adonis” kujutab, kuidas jumalanna püüab oma noort armastatut jahile minemast tagasi hoida. Veel mütoloogilisi teoseid “Europa röövimine” on Titiani üks rõõmsamaid poeesiaid. Pildil röövitakse Europat, kelle käed ja jalad lehvivad, Jupiteri seljas, kes on valgeks pulliks muutunud. See maal näitab Titiani oskust luua kompositsioone, mis annavad edasi liikumise tunde ja võimaldavad kujutada laia mere- ja mägimaastikku. Värvide pehmus ja uduvus kaugustes muudab pildi eriliselt lummavaks. “Diana ja Actaeon” kujutab noort jahimeest, kes satub kogemata Diana ja tema nümfide suplemise juurde. Teose liikumine ja figuuride paigutus annavad edasi ootamatuse ja pingelise hetke. “Diana ja Callisto” näitab jumalannat avastamas, et Callisto on rikkunud neitsivande – see hetk on täis emotsionaalset pinget, sest Callisto saatuseks saab pagendus ja ta muudetakse hiljem karuks. Titiani viimane Philip II-le loodud töö oli “Tarquin ja Lucretia” – dramaatiline maal, mis näitab, et vanameister oli loomejõus endiselt tugev. Selle asemel, et kujutada Lucretia enesetappu, valis Titian pildile Tarquini vägivaldse rünnaku. Usuteemalised maalid Üks Titiani kõige muljetavaldavamaid religioosseid teoseid on “Taevasse minemine” (1516–1538) Santa Maria dei Frari kirikus. Samuti väärib tähelepanu “Madonna Pesaro perekonnaga” (1519–1526), kus Titian paigutab Madonna ja pühakud päikese ja varjude mänguga sammastega portikusse. Need kompositsioonid mõjutasid hilisemaid veneetsia renessansikunstnikke, aga ka Rubensit ja van Dycki. Tema teistes religioossetes töödes on tunda nii poeetilist ilu kui traagikat, samas kui “Neitsi esitlemine templis” näitab Veneetsia renessansi suursugusust arhitektuurilise taustaga. Hilisemad teosed näitavad uut arengufaasi: kaldus trepid, massiivsed figuurid ja üldine erutusefekt viitavad manerismile. Pärast Rooma-visiiti (1545–1546) tõi Titian oma religioossesse loomingusse antiikkunsti ja Michelangelo mõju, näiteks teoses “Kristuse kroonimine okastega”, kus figuurid on lihaselised ja intensiivsed. Viimase 25 aasta jooksul oli Titian endiselt erakordselt produktiivne. Hilisemates religioossetes maalides muutusid figuurid vaimsemaks ja varjulisemaks. Tema viimane teos “Pietà”, oli mõeldud matusekabelisse, kuid jäi pooleli. Monumentaalne maali kompositsioon ja vaigistatud värvid annavad edasi kurbust ja surma vääramatust, muutes teose üheks tema sügavaimaks saavutuseks. Portreed Titiani portreede tipp saabus 1530. aastal, kui ta kutsuti Bolognasse keiser Karl V kroonimisele. Karl V jäi nii rahule, et andis Titanile rüütli seisuse. Pärast seda jäid Habsburgid tema peamisteks patroonideks. Tema portreed 1520.–1530. aastatest kujutavad Itaalia aristokraatiat peenelt ja

KUU KUNSTNIK | Tizian Read More »

Kunsti sünnipäeva tähistamine läbi tänapäeva prisma
Ajalugu /

Kuidas näeb välja kunsti sünnipäeva tähistamine läbi tänapäeva prisma? Kunsti sünnipäeva traditsioon sai alguse 1963. aastal, kui prantsuse kunstnik Robert Filliou selle idee välja käis (vt lähemalt siit). Alguses pigem huumorina mõeldud päev on nüüdseks muutunud oluliseks sündmuseks, mis ühendab kunstnikke ja kunstihuvilisi üle maailma, kutsudes tähistama ja mõtlema kunsti algusaegadele ning selle rollile tänapäeva ühiskonnas. Aastakümnetega on kunsti sünnipäeva tähistamine kasvanud globaalseks liikumiseks, mis ületab geograafilised ja kultuurilised piirangud. Kui alguses tähistati päeva tagasihoidlikult, siis nüüdseks on see suur pidustus, kus osalevad kunstnikud ja kunstihuvilised igalt poolt maailmast. Tänu internetile ja sotsiaalmeediale on kunstikogukonnad saanud kiirelt jagada ideid ja inspiratsiooni, aidates kunstivaldkonna avardumisele. Platvormid nagu Instagram, TikTok ja YouTube on loonud kunstnikele uusi võimalusi oma loomingut esitleda, muutes kunsti kergemini ligipääsetavaks ja võimaldades sellel jõuda kaugemale. Kunst ei piirdu enam ainult galeriide ja muuseumite seintega, vaid see on leidnud tee igapäevaellu, olles integreeritud kõikidesse eluvaldkondadesse – alates isiklikest kunstiprojektidest kuni globaalses mastaabis toimuva loovusliikumiseni. Üha enam on kunst seotud tehnoloogia ja innovatsiooniga. Mida veel teada? Digitaalsed meediumid, nagu virtuaalne ja liitreaalsus, interaktiivsed installatsioonid ja tehisintellekt, on loonud kunstile uusi väljundeid, pakkudes kunstnikele uusi tööriistu ja ideid, mis avardavad meie mõistmist loovusest. Need uuendused on suurendanud kunsti ligipääsetavust ja paindlikkust. Kunst ei ole enam pelgalt esteetiline kogemus, vaid mängib olulisemat rolli ühiskondlike kommentaaride andjana ja peegelduseks globaalsetes probleemides. Kunstnike tööd puudutavad elu, poliitikat, keskkonna ja identiteedi otsingut, olles meedium, mis tõstatab küsimusi ja inspireerib mõtlema. Kunsti sünnipäeva tähistamine ei ole vaid ajalooline hetk, vaid ka aeg, mil peegelduseks muutub kogu kunstivaldkonna areng ja mõju maailmale. Samuti mõtleme, kuidas kunsti kaudu avardada meie arusaamu maailmast ja kuidas kunsti mõiste võib tulevikus muutuda. Milline on sinu isiklik suhe kunstiga? Jaga kommentaarides, kuidas sina kunsti sünnipäeva tähistad!

Kunsti sünnipäeva tähistamine läbi tänapäeva prisma Read More »

Kokkuvõte /

Kunstivormid – arhitektuur on seeria viimane osa! Arhitektuur on üks ainulaadsemaid kunstivorme, kus visuaalne ilu sulandub tugevalt funktsionaalsusega, luues ruume ja struktuure, mis mitte ainult ei teeni praktilisi vajadusi, vaid mõjutavad ka inimeste kogemust. See kunstivorm on ajalooliselt olnud peegeldus kultuurilisest, ajaloolisest ja tehnoloogilisest arengust, väljendades loojate visiooni ja püüdlusi luua kestvaid ja inspireerivaid keskkondi.  Mõiste ja ajalugu Arhitektuur on arenenud aastatuhandeid, hõlmates erinevaid stiile ja perioode, alates antiiksest kreeka templite harmooniast kuni gooti katedraalide kõrguste ja kaasaegsete pilvelõhkujateni. Iga ajastu on jätnud oma jälje arhitektuuri, peegeldades kultuurilisi väärtusi ja esteetilisi eelistusi. Arhitektid püüavad luua tasakaalu vormi ja funktsiooni vahel, kus visuaalne atraktiivsus ja struktuuri praktiline otstarve saavad üheks harmooniliseks tervikuks. See sektsioon uurib, kuidas arhitektid tegelevad ruumilise kujunduse väljakutsetega, kasutades loomingulisi lahendusi ja innovatsiooni. Liigid Arhitektuuril leidub ka mitmeid erinevaid alaliike. Üheks liigiks on just maastikuarhitektuur, mis toob kunsti loodusesse, ühendades inimeste loodud struktuurid loodusliku ümbrusega. Teisena järgnevad just ehitistearhitektuur, kuhu alla kuuluvad erinevad mõisad, templid, kloostrid, katedraalid jms. Siin juures saab mainida ka kaasaegset arhitektuuri, mis käsitleb kaasaegse ühiskonna muutuvaid vajadusi, kasutades uusi materjale ja tehnoloogiaid. Kokkuvõte Arhitektuur kui kunstivorm ei ole mitte ainult visuaalne nauding, vaid ka oluline osa inimeste elust. Läbi aegade on arhitektuur kujundanud keskkonda, mõjutanud kultuure ja väljendanud loojate visiooni. See artikkel avab arhitektuuri mitmekülgsust, uurides, kuidas see kunstivorm ühendab vormi ja funktsiooni, kehastades esteetilist ilu, funktsionaalsust ja inimese loovust. Näide arhitektuuri ajaloost Colosseum on suurim amfiteater Roomas.

Kunstivormid – arhitektuur Read More »

Kokkuvõte /

Tere tulemast meie artikliseeria kolmanda osa juurde, milleks on mosaiik. Räägime samuti stiili ajaloost, tehnikatest. Alustame! Mõiste ja ajalugu Mosaiik kunst on üks vanemaid ja vastupidavamaid kunstivorme maailmas, ulatudes tagasi antiikajastu Kreekasse ja Rooma impeeriumisse. See stiil on püsinud läbi aegade, kohanedes erinevate kultuuride ja ajastutega. Mosaiik kunstis on midagi maagilist, kuidas väikesed tükid moodustavad kogu pildi, luues kauni ja detailirohke teose. Mosaiik kunsti ajalugu on rikkalik ja mitmekesine. Alates selle kasutamisest antiikajastul religioossete ja dekoratiivsete eesmärkide jaoks kuni keskaja kunstiprojektideni, on mosaiik olnud oluline osa kultuurilisest pärandist. Tehnikad ja materjalid Mosaiik kunsti tehnikad hõlmavad erinevate materjalide, nagu keraamika, klaas, marmor ja isegi metall, kasutamist. Kunstnikud lõikavad need materjalid väikesteks tükkideks ja paigutavad need hoolikalt, luues unikaalseid mustreid ja pilte. Mosaiikide jaoks kasutatakse kõikidele tuntud materjale, milleks on enamasti looduslik kivi, keraamika ja metall ning klaas. Kõige populaarsemad ongi just klaas ja keraamika, nende tugevuse ning teiste tehniliste iseloomujoonte ja kättesaadavuse pärast. Kivi on materjal, mida kasutatakse peamiselt põrandapealsete kujunduste loomiseks. Mosaiigi ladumisel on olemas mitu erinevat võimalust. Mosaiiki võib laduda otse sobivale pinnale, paberile või hoopiski võrgule. Kokkuvõte Mosaiigi kunst on läbi aegade kestnud kunstivorm, mis on suutnud säilitada oma ajatu ilu ja väärtuse. Selle unikaalne võime ühendada värvide ja materjalide harmoonia loob esteetiliselt kauneid ja tähenduslikke kunstiteoseid, mis jutustavad lugusid läbi ajaloo ja kultuuride. Kaasaegsed kunstnikud jätkavad selle kunstivormi arendamist, tuues sisse uusi tehnikaid ja ideid, säilitades samas mosaiik kunsti erilise võlu.

Kunstivormid – mosaiik Read More »

Kokkuvõte /

Portreemaal on kunstivorm, mis on läbi aegade jäänud üheks kõige intiimsemaks ja väljendusrikkamaks viisiks inimese olemuse kujutamiseks kunstis. Iga pintslitõmbega suudavad kunstnikud tabada mitmekülgseid emotsioone, isikupära ja hingeelu. Selles artiklis süveneme portreemaali maailma, uurides selle ajalugu, erinevaid stiile ja kunstnike individuaalseid väljendusviise. Mõiste ja ajalugu Portreemaal on kunstivorm, mis keskendub üksikisikule, püüdes tabada nende näojooni, emotsioone ja iseloomu. See stiil on olnud ajastute jooksul viis, kuidas jäädvustada inimeste olulisi hetki, tuues esile nende staatus või rõhutada sisemist maailma. Portree juured ulatuvad tagasi kaugesse antiikaega, kus erinevad võimukad ja kuulsad tegelased tellisid kunstnikelt oma kujutisi. Tänapäeva kunstimaailmas jätkub aga portreemaali uuendamine. Kunstnikud ühendavad traditsioonilised tehnikad (tehnikatest tuleb juttu edaspidi) kaasaegsete väljendusviisidega, kasutades digitaalseid platvorme (nt erinevad kujundamisprogrammid) ning eksperimenteerides mitmekülgsete materjalidega. Erinevad tehnikad ja stiilid Erinevad kunstnikud ja ajastud on andnud panuse erinevatesse portree stiilidesse, alates realistlikust detailitäpsusest kuni ekspressionistlike ja abstraktsete tõlgendusteni. Realismi eesmärk on tabada iga detaili, samas kui abstraktne portree võib keskenduda pigem emotsioonidele kui füüsilisele sarnasusele. Kuna portree maalimine on tehniliselt nõudlik vorm, kus kunstnikud kasutavad valguse ja varju mängu ning detailide täpsust, et edastada portreteeritava isiku individuaalsust, siis kõiksugused pintslilöökide suunad, värvide valikud ja tekstuuride kasutamised on kõik olulised osad. Üks portreemaali suurimaid väljakutseid on tabada portreteeritava emotsioone. Mida see siis tähendab? Kunstnikud kasutavad näoilmeid, poose ja värve, et luua lõuendil tõetruu ja sügav emotsionaalne isiksus. Kokkuvõte Portreemaal on kunstivorm, mis jääb kunsti südamesse, püüdes tabada inimese olemust ja ajatust. Ajaloo vältel on portreekunst arenenud. Kaasaegsed kunstnikud jätkavad selle kunstivormi rikastamist, tuues sisse uusi tehnikaid ja mõjutusi ning luues portreed, mis kõnelevad meie kaasaegsest maailmast. Mõningad portreemaalid ajaloost “Mona Lisa” Leonrado Da Vinci (1452–1519) Ema portree, Johann Köler (1826-1899)

Kunstivormid – portree Read More »

Kokkuvõte /

Kunstivormid – natüürmort on käesoleva artiklite seeria esimene osa. Nagu öeldud, siis seekord tuleb meil juttu erinevatest kunstivormidest. Esimesena saab kirja natüürmort ja kõik sellega seonduv. Alustame! Natüürmort on kunstivorm, mis on läbi aegade lummanud kunstnikke oma intiimse ja detailirikka lähenemisega. See on, mis kunstivorm püüab jäädvustada objekte, olgu need siis igapäevaelust või sügavamalt tähenduslikud sümbolid. Kunstivormid – natüürmort alustab! Mõiste ja ajalugu Natüürmort, tuntud ka kui “still life” või “dead nature” (prantsuse keeles “nature morte“), on kunstiliik, mis kujutab mitmesuguseid objekte, nagu lilled, puuviljad, nõud, raamatud või muud igapäevaelu esemed. Kuigi natüürmorti peeti kunstiajaloos mõnikord madalamaks žanriks, on see siiski kogunud austust oma tehnilise keerukuse ja detailirikkuse poolest. Ajalooliselt on natüürmort olnud populaarne alates vanadest maalidest Egiptusest ja Roomast kuni hiliskeskaja ja renessansini, kus tähelepanu pöörati eriti sümbolistlikele elementidele ja varjudele. Hiljem kujunes natüürmort omaette žanriks, kus kunstnikud said demonstreerida oma oskusi valguse, varjude ja kompositsiooni vallas. Esemete valik ja kompositsioon Natüürmortides on väga oluline osa esemete valikul ja nende paigutusel kompositsioonis. Kunstnikud valivad tihtipeale natüürmordile esemed, mis kannavad endas sügavamat tähendust või sümboliseerivad teatud emotsioone. Näiteks võivad lilled sümboliseerida elu ja kaduvust, samas kui kuldsed esemed võivad esindada jõukust. Kompositsiooni loomisel mängivad rolli valgus ja varjud, luues sügavust ja realismi. Kunstnik peab hoolikalt kaaluma, kuidas paigutada iga objekt, et saavutada tasakaal ja visuaalne meeldivus. “Daamilik lõunapaus” Tegemist on natüürmordiga, mille valmistasin ise. Tegemist oli tavaliste koduste vahenditega, sealjuures õrn valguse mäng aknast. Erinevad tehnikad ja stiilid natüürmordis Natüürmordi maalimisel on kasutusel mitmed erinevad tehnikad ja stiilid. Traditsiooniline natüürmort nõuab ikka ja alati täpset joonistamist ja värvide kasutamist, et sinu valitud objektid jäädvustaksid ka pildil oma loomuliku ilme. Impressionistid kasutasid ja kasutavad aga vabamaid pintslilööke ja erksaid värve, et püüda hetkeemotsiooni ja valguse mängu. Kaasaegsetes natüürmortides võib kohata lisaks eelnevatele ka abstraktset lähenemist. See tähendab, et objektid võivad sulanduda omavahel kokku või muutuda peaaegu tundmatuks. See annab kunstnikele vabaduse väljendada oma loovust ja nägemust veelgi rohkem. Natüürmort kunstimaailmas tänapäeval Tänapäeva kunstimaailmas jätkub natüürmordi kui kunstivormi eksperimenteerimine ja elavnemine. Kunstnikud võtavad traditsioonilisi elemente ja ühendavad neid kaasaegsete väljendusvahenditega, kaasates digitaalseid platvorme, fotograafiat ja isegi videokunsti. Natüürmordid kujutavad endast jätkuvat dialoogi kunstniku ja vaataja vahel. Need kutsub vaatajaid mõistma objektide sügavamat tähendust ja looma isiklikke seoseid iga kunstiteosega. Kokkuvõte Natüürmort, ehkki näiliselt lihtne, on kunstivorm, mis rikastab meie arusaama maailmast. Selle põhjalik uurimine toob esile mitmekesiseid tehnikaid, stiile ja tähendusi, mis muudavad iga natüürmordi unikaalseks loominguliseks väljenduseks. Kõigil neil elementidel on roll kunstniku ja vaataja vahelises lõputus dialoogis, rikastades meie kultuuripärandit ja kunstipärandit. Mõningad natüürmordid ajaloost “Vaikelu kanga, kannu ja puuviljavaagnaga” Paul Cézanne (1893-1894) “Natüürmort rummipudeliga” Pablo Picasso (1881–1973)

Kunstivormid – natüürmort Read More »

Kokkuvõte /

Ja siin ta on – meie kunstistiilide kõige viimane osa! Loodan, et said endale pisut uusi teadmisi ning oskad nüüd muuseumites ringi käies vaadata, millise stiiliga parasjagu tegu on. Kohtume juba uutel jahimaadel! AJALUGU Realism kunstis tekkis 19. sajandil ja oli vastureaktsioon romantismile. Romantismi ajastul rõhutati fantaasiat, emotsioone ja ideaale, kuid realistlikud kunstnikud tahtsid maailma kujutada sellisena, nagu see päriselt oli. Nad soovisid jõuda tõe ja objektiivsuse juurde ning pöörasid tähelepanu igapäevaelule, ühiskondlikele oludele ja loodusele. See kunstivorm võimaldas kunstnikel väljendada reaalsust ilma romantiseerimiseta. Realismi tekkimine oli oluline samm kunsti arengus, tuues kaasa suurema tähelepanu detailidele, anatoomiale ja perspektiivile. Selle liikumise käigus avardus kunstnike arusaam võimalustest, kuidas kujutada maailma ning kuidas kunst saab mõjutada ühiskonda. Kunstistiil aitas kaasa ka kunstniku rolli muutumisele, kus kunstnikud hakkasid näitama tõelist elu ja tegelikkust, olles samal ajal sotsiaalsete muutuste eestvedajad. Realismi mõju ulatus ka kaugemale 19. sajandist kandudes edasi teistesse kunstistiilidesse ja -suundadesse. Selle liikumise järel tulid impressionism, postimpressionism ja teised kunstivoolud, mis võtsid realismist üle mõningaid elemente ja arendasid neid edasi. Realismi jääb kunstiajalukku kui oluline periood, mis avas ukse uutele kunstipraktikatele ja mõtteviisidele. TUNNUSED Millised olid aga realismi peamised tunnused? Kas oled selle peale kunagi mõelnud? Kui ei ole või isegi oled, siis tasub neid siiski vahepeal kontrollida. Alljärgnevalt on kirjapandud vaid mõningad tunnused, mis realismile omased on. Täpne kujutis oli realismi kunstnikke jaoks oluline, kuna nad püüdsid luua täpseid ja detailseid kujutisi. Nad kandsid maalidele üle objektiivset reaalsust, oli selleks siis inimesed, loodus või esemed. Loobumine ideaalidest. Realistid ei püüdnud maalidel luua ideaalset ilu ega muuta tegelikkust romantilisemaks. Nende eesmärk oli kujutada maailma sellisena nagu see päriselt oli, kaasates ka vähem glamuurset ja romantilist külge. Algmaterjalide uurimine andis realistidele võimalusi teha hoolega oma teemade vaatlusi, uurida inimesi, külastada töökohti ja reisida, et koguda võimalikult palju teavet oma kunstiteoste loomiseks. Sotsiaalse reaalsuse kujutamine. Realism keskendus ühiskonna probleemide ja reaalsuse kujutamisele. Kunstnikud kujutasid tihti vaeseid töölisi, sotsiaalseid ebaõiglusi ja raskeid elutingimusi, et tuua esile ühiskondlikke probleeme. Lisaks kõigele eelnevale kuulus realismi tunnuste alla ka detailide täpsus, loovuse väljendamine igapäevaelus ning valguse ja varjude kasutamine. KUULSAMAD KUNSTNIKUD Gustave Courbet (1819-1877). Jean-François Millet (1814-1875). Johann Köler (1826-1899).

Kunstistiilid 5/5 – realism Read More »

Kokkuvõte /

Oleme peagi jõudmas lõpule kunstistiilide sarjaga. Käesolev artikkel räägib neljandast kunstistiilist, mille nimeks on abstraktsionism, kusjuures tuleb öelda, et antud stiil oli tegelikul ennem kui sürrealism, millest oli juttu eelmises postituses. Head lugemist! AJALUGU Abstraktsionism on kunstistiil, mis kujunes välja 20. sajandi alguses. Laiemalt levis stiil 1930. aastatel Pariisis ja New Yorgis, eriti kiirelt aga peale II Maailmasõda. Tegemist ei ole ühtse kunstistiiliga, vaid siin on segunenud mitmed erinevad kunstisuunad ja voolud. Tegemist on moodasa kunstistiiliga nii maalis, graafikas kui ka skulptuuris, mille puhul kunstnikud teose loomisel ei lähtu reaalsetest objektidest, ei järgi loodust ega esemaid, mis tõttu ei ole teostel ühtegi ära tuntavat figuuri või objekti. Sõna “abstraktne” tähendab ladina keeles mõtteline, meeltega tajumatu, ebakonkreetne. Eesti Keele Instituudi sõnul on abstraktsionism aga 20. sajandil tekkinud modernistlik kujutava kunsti suund, mis ei kujuta reaalsust vaid püüab väljendusrikkust ja mõju saavutada värvikombinatsioonide ning joonte ja vormi rütmide abil. Ekspressiivse abstraktsionismi kõrval oli ka teine abstraktse kunstistiil, mida tunti kui geomeetriline abstraktsionism ehk konstruktiivne abstraktsionism. Selle alusepanijaiks võib lugeda kunstnikke Kazimir Malevitšit ja Piet Mondriani. Geomeetrilise abstraktsionismi tunnuseks oli geomeetriliste kujundite kasutamine ja see oli olulisem abstraktsionismi varasemal etapil. ABSTRAKTSIONISMI TUNNUSED Abstraktsionismi ajalugu on endale selgeks tehtud, kuid kas sa ka tead, mismoodi aru saada, et tegemist on just selle kunstistiiliga? Pole oluline, kas vastad jah või ei, kuna kordamine on tarkuse ema. Abstraktsionismi tekkimisel loobuti reaalse maailma jäljendamisest. Kunstnikud kujutasid enese hinge ja meeleolu. Oluliseks muutus eneseväljendus ning eelkõige sooviti saavutada kunstis vaimset ideaalset taset. Kunst pidi vaatajale ja kunstnikule pakkuma emotsiooni. Maalidel väljendasid kunstnikud ennast geomeetriliste ja vabade vormide, värvipindade ja joonte abil, sealjuures kujutati ka ebareaalsete värvidega aimatavat reaalset maailma. Puudus süžee ning tööd ei omanud enamasti mingit seost ümbritsevaga. KUULSAMAD ABSTRAKTSIONISMID Vassili Kandinsky (1866-1944). „Kompositsioon VII“ Paul Klee (1879-1940). „Hammameti motiiv“ August Macke (1887-1914). „Kolm kollase õlgkübaraga tüdrukut“ Franz Marc (1880-1916). „Loomade saatus“ Kazimir Malevitš (1878-1935). „Must ruut valgel taustal“ Piet Mondrian (1872-1944). „Kompositsioon II punase, sinise ja kollasega“ LÕPPSÕNA Selleks korraks on kunstistiili tutvustusega kõik. Kohtumiseni juba uue stiili tutvustuse juures ja lõpetame käesoleva sarja väärikalt.u KASUTATUD ALLIKAD Abiline, S. (2018). Kunst ja visuaalkultuur 20.-21. sajandil. https://sites.google.com/tg.edu.ee/kunstiajalugu2/avaleht?pli=1 Eesti Keele Instituut. (n.d). Abstraktsionism. http://eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=abstraktsionism Kangilaski, J. (1998). Abstraktsionism. T. Viirand (toim).  (lk 264-269). Kirjastus “Kunst”. Nimetu esitlus. https://docs.google.com/presentation/d/1VoDdayMCWgQ2cXXu_kUh0k-DZ6U9VLvLrFBPcKIDqpc/htmlpresent

Kunstistiilid 4/5 – abstraktsionism Read More »

Kokkuvõte /

Esimeses kahes osas tegime juttu impressionismist ja ekspressionismist. Kunstistiilide seeria kolmanda osa on endale napsanud aga sürrealism. Alustame! AJALUGU Sürrealism on 20. sajandi kõige olulisem ja mõjukam kunsti- ja kirjandusvool, mis on mõjutanud lisaks eelpool nimetatule ka teisi valdkondi, näiteks filmindust. Tihti on ka mainitud, et sürrealism pole kunstistiil vaid hoopis omamoodi maailmavaade ja ellusuhtumine. Nimetus tuleneb prantsuse keelest, mille andis voolule Prantsuse luuletaja ja kirjanik Gillaume Apollinaire, nimi tuleneb prantsuse keelest “sur”, mis tähendab eesti keeles “peal”. Sürrealismi kõrgaeg oli aastatel 1920-1930 Prantsusmaal. Kunstivoolu uus puhang sai alguse aga 1960. aastatel. Siin juures tuleb ka mainida, et sürrealismi viljelemine ei ole tänapäeval kuhugi kadunud, antud kunstistiili viljeletakse ka praegu. Sürrealismi üheks eesmärgiks oli elu ja kunsti piiri kahtlaseks muutmine või kaotamine (seda viljeleti samal ajal ka teiste ühiskondlike tabude ja reeglite puhul). Samas oli käsitletava kunstivoolu laiem eesmärk muuta elu. Sürrealistid käsitlesid kunsti kui elu “peaproovina”. Sürrealismis oli ka 1920. aastate lõpul üks väikene kriis – tekkisid isiklikud vastuolud. Samal ajal hakati rohkem tähelepanu pöörama ka unenägudele, kritselduste ja abstraktsete vormide asemel hakkasid ilmuma täpselt maalitud esemed. Aastal 1924 asutati ajakiri, mille nimeks sai “Sürrealistlik Revolutsioon”. SÜRREALISMI TUNNUSED Sürrealismi väikene ajalugu on endale selgeks tehtud, kuid kas sa ka tead, mismoodi aru saada, et tegemist on just sellega? Ilmselt tänu kuulsale Salvador Dali maalidele teavad enamus seda, milline näeb välja sürrealism kunstis, kuid vaatame, mis tunnuseid võib sürrealismile veel omaseks pidada. Sürrealismi ajal:  Tähtsaks peeti inimese alateadvust, selle vabastamist mõistuse ja teadvuse piirangutest. Oluliseks inspiratsiooniallikaks olid unenäod, nägemused ja muidugi fantaasia. Maalides rõhutati enamasti juhuslikkuse peale, lisaks spontaansust. Realistlikult maalitud esemed asetati harjumatutesse olukordadesse ja seostesse, mistõttu tekkisid ebarealistlikud olukorrad (esemed/materjalid olid pärit loodusest, loomad, inimesed).  Kasutati pidevalt ebakauneid motiive (argikeeles: koledaid ja võikaid motiive). Tööde sisu ei olnud ega ole kergesti mõistetav, mis tähendab, et sürrealismi vaatlejatel võivad tekkida mitmed erinevad tõlgendused. Prooviti maalida ka kolmemõõtmelisi ruume. KUULSAMAD SÜRREALISTID Salvador Dalí (1904-1989). „Mälestuse püsivus ehk pehmed kellad“ Joan Miró (1893-1983). „Hobune, piip ja punane lill“ Yves Tanguy (1900-1955). „Piiramatu jagatavus“ Max Ernst (1891-1976). „Kuningas Ubu“ Sürrealismi tunnuseid ja teoseid võis näha kunststiili kõrgajal kui ka hilisemal ajal ka Eestis. Eestis viljeles sürrealismi eelkõige Eduard Wiiralt (1898-1954), kelle realistliku sürrealismi alla kuuluvad imelised „Põrgu“ fragmendid. Sürrealistlikke töid leiab ka Ülo Soosteri loomingust „Silm munas“ , Ilmar Malin töödest, näiteks „Lõbus poiss“ kui ka veel mitmete teiste loomingust. LÕPPSÕNA Selleks korraks on kunstistiili tutvustusega kõik. Kohtumiseni juba uue stiili tutvustuse juures! KASUTATUD ALLIKAD Abiline, S. (2018). Kunst ja visuaalkultuur 20.-21. sajandil. https://sites.google.com/tg.edu.ee/kunstiajalugu2/avaleht?pli=1 Kangilaski, J. (1998). Ekspressionism. T. Viirand (toim).  (lk 251-253). Kirjastus “Kunst”. Parhomenko, L. (n.d). Sürrealism. Eesti visioon. Tartu Kõrgem Kunstikool. https://pallasart.ee/webserver/e-ope/courses/Tartu_kunstnikke/srrealism_eesti_visioon.html

Kunstistiilid 3/5 – sürrealism Read More »