Kui inimesed mõtlevad kunstniku kulude peale, jõutakse tavaliselt üsna kiiresti värvide, pintslite ja lõuendini. Ja ausalt öeldes ei ole see sugugi vale algus. Samas on see natuke nagu vaadata restorani arvet ja arvata, et kogu roa hind koosneb ainult toorainest.
Valmis maal seinal on küll kõige nähtavam osa kogu protsessist, kuid selle taha jääb palju rohkem, kui esmapilgul paistab. Kunstniku jaoks ei lõpe kulud siis, kui värv kuivab või allkiri lõuendi nurka saab. Sageli algavad need hoopis palju varem ja kestavad veel kaua pärast seda, kui teos on valmis saanud. Ja võib-olla kõige huvitavam on see, et osa neist kuludest ei ole üldse seotud rahaga.
Värvid, lõuendid ja kõik need väikesed asjad, mida keegi ei märka
Kõige nähtavamad kulud on loomulikult kunstivahendid ise. Lõuendid, värvid, pintslid, lakid, paberid, raamid ja kõik väiksemad tarvikud, mis eraldi võttes ei tundugi kuigi suured väljaminekud, hakkavad aja jooksul üsna kiiresti kogunema.
Mõni pintsel peab vastu aastaid, teine vajab väljavahetamist üllatavalt kiiresti. Mõni värvituub saab otsa just siis, kui seda kõige rohkem vaja oleks. Mõni lõuend sobib harjutamiseks, teine peab aga vastu pidama aastakümneid. Kvaliteetsete materjalide puhul ei maksta sageli ainult mugavuse eest. Makstakse ka selle eest, et värvid püsiksid, pind käituks ootuspäraselt ja teos näeks kümne aasta pärast välja võimalikult sarnane sellele päevale, mil see valmis sai.
Kui sind huvitab rohkem küsimus, kas kallimad vahendid muudavad automaatselt paremaks kunstnikuks, kirjutasin sellest pikemalt ka artiklis „Kas kallid kunstivahendid teevad paremaks kunstnikuks?“
Huvitaval kombel ei jõua aga kõik ostetud vahendid kunagi valmis tööni välja. Mõni lõuend jääb pooleli, mõni idee ei tööta ja mõni katsetus lõpeb lihtsalt teadmisega, kuidas järgmine kord paremini teha. Ja tegelikult on seegi osa loomingust. Vahel on kõige väärtuslikum tulemus hoopis kogemus või uus teadmine, mitte valmis teos ise.
Valmis maal on sageli alles poolel teel
Väljastpoolt vaadates tundub üsna loogiline mõelda, et suurim töö saab läbi hetkel, kui viimane pintslitõmme tehtud on. Päris sageli on tegelikkus aga vastupidine. Valmis teos tuleb pildistada, mõõta, kirjeldada, üles laadida ning mõnikord ka raamida või turvaliselt hoiustada. Kui töö leiab omaniku, lisanduvad pakendid, kaitsematerjalid, transpordikulud ja kõik need väikesed detailid, mille peale inimesed tavaliselt ei mõtle. Ja ausalt öeldes ei peagi nad sellele mõtlema: kui kunstiteos jõuab tervena kohale, tähendab see tavaliselt lihtsalt seda, et keegi on oma tööd hästi teinud.
Samas ei piirdu tänapäeva kunstniku töö ammu enam ainult loomisega. Sageli tuleb samal inimesel olla korraga fotograaf, turundaja, kliendihaldur, e-poe haldaja, sisulooja ja vahel isegi logistik. Veebileht vajab uuendamist, uusi teoseid tuleb lisada e-poodi ning sotsiaalmeedias jagada loomingut ja vastata kirjadele. Vahel tähendab tööpäev hoopis pakisiltide printimist või näituseks valmistumist, mitte maalimist.
Kõige üllatavam on võib-olla see, et mõnikord võib ühe teose pildistamisele, töötlemisele ja internetti üles laadimisele kuluda rohkem aega kui selle maalimisele. See kõlab esialgu uskumatult, kuid loomingulises maailmas ei ole see sugugi haruldane. Kui sind huvitab rohkem, millised valearusaamad kunstniku töö ümber kõige sagedamini levivad, võid lugeda ka minu artiklit „Mida inimesed kunstniku elu juures valesti ette kujutavad?“
Kõige kallim ressurss ei pruugi olla raha
Võib-olla jõuame siin kunstniku kõige suurema kuluni üldse – ajani.
Mõni maal võib valmida nädalaga, mõni paari päevaga. Vaataja näeb lõpptulemust ning täiesti loomulikult võib tekkida küsimus, miks üks teos maksab just nii palju nagu ta maksab. Kunstnik näeb aga sageli midagi hoopis muud. Ta näeb kümneid varasemaid töid, mis ei õnnestunud, tunde harjutamist, katsetusi, mis ei jõudnud kunagi valmis teoseni, ning kõiki neid kursuseid, raamatuid ja aastaid, mis lõpuks võimaldasid selle ühe töö valmis teha.
See meenutab natuke muusikut, kes mängib laval viieminutilise pala. Publik kuuleb neid viit minutit, muusik ise mäletab aga kõiki neid aastaid, mis sellele eelnesid. Kunstis on sageli täpselt samamoodi.
Kui sind huvitab rohkem ka see, kuidas kunstniku käekiri ja ideed aja jooksul kujunevad, võid lugeda minu artiklit „Inspiratsiooni leidmine ja stiili arendamine“.
See ei tähenda muidugi, et kunsti väärtust saaks mõõta ainult hinnasildi järgi. Küll aga aitab see paremini mõista, miks originaalne kunstiteos ei ole päris võrreldav masstoodetud sisustuspildi või plakatiga. Teose hinnas ei ole ainult lõuend, värv ja töötunnid. Seal on sageli ka kõik need nähtamatud kihid, mida valmis töö enam välja ei näita – katsetused, õppimine, kogemused ja aeg.
Vaataja näeb valmis teost seinal. Kunstnik mäletab aga kogu teekonda selle taga.
Järgmine kord originaalteost vaadates tasub hetkeks mõelda ka sellele, milline teekond selle valmimiseni viis. Vahel räägib kunstiteos lisaks oma loole ka kunstniku kogemusest, arengust ja kõigest sellest, mis jäi lõuendi taha peitu.